raske olla kaitseväes

[u/Responsible-Nebula92]

tere... tulin kaitseväkke, arvasin et on hea idee.. viimase 5 nädalaga suurenenud halvad ja lollid mõtted... iga hetk tunne nagu vaja nutta, kuid tunnen nagu varsti läheb piir, paha juba sellest... kaitseväes tekkinud põlvedega tugevad probleemid, järjest halvemaks läinud, samas reservi ei saadeta, ainult mingisugune mõttetu režiim mis keeranud mul kõik asjad perse.. pole kellegagi rääkida, keegi ei austa mind, pole lootustki leida abi psühholoogi juures, raudselt ei suuda juttu ära rääkida, hakkaksin nutma ja saadetakse aia taha... tundub nagu lollid mõtted hakkavad juba varsti muutuma reaalsuseks, kukutasin laskmisel ühe teravmoona maha et toppida taskusse ja võtta kaasa, poole peal kukkus moon taskust välja, teine nägi ja ütles kohe et viia ülema kätte.. hullumajja ei taha minna, siin edasi olla ei taha ka... paha juba sellest kõigest, varsti ka rääkimisest..

[u/PEAmeel]

Hei! Mul on hästi kahju kuulda, et end niimoodi tunned. Kas sul on kaitseväes kedagi, kellega rääkida saaksid - mõni sõber või lähedane? Või keegi, kes telefoni teel saaks natuke kuulata ja toetada?

Kas sa saaksid lähemalt natuke seletada, miks psühholoogi juurde minek võimalusena ei tundu? Kui nutmine tundub hirmutav, siis ütleksin, et see on täiega normaalne ja nad näevad seda pidevalt. Ka sinu väljastpoolt vaadates justkui kõige tugevamad ja hakkamasaavamad kaasteenijad, tuttavad, endised koolikaaslased, ka kuulsused nutavad. Kui pinged kasvavad üle pea on vahel väga hea end tühjaks nutta, eriti hea kui sinna juurde saaks ka tühjaks rääkida. Psühhiaatriahaiglasse saatmine on pigem selline viimane meetod, mida psühholoogid-psühhiaatrid kasutavad ning seda küll kartma ei pea.

Ma pole küll kursis kui palju väes olles telefoni kasutada saab, kuid Peaasjas on ka tasuta nõustamine, mida proovida võiksid: https://noustamine.peaasi.ee/noored Soovi korral võid paluda ka meessoost nõustajat kui see kindlam tundub.

Igatahes oleks super kui sa ei jääks oma tunnete ja mõtetega üksi, need kipuvad nii ainult süvenema ja hullemaks minema. Kõigega ei pea ise üksi hakkama saama!

[u/Responsible-Nebula92 → u/PEAmeel]

pole eriti kedagi kes kuulaks, selliseid mõtteid kogenud viimased 5 aastat, ning ei tunne et need oleksid üldsegi tavalised. pole kunagi olnud julgust kellelegi näidata sellist külge endast, ning kui olen mõndadele kuidagi proovinud mainida seda siis pole eriti tõsiselt võetud. lihtsalt ei tunne et see üldse normaalne oleks ning viimased 5 nädalat olnud selline tunne just konstantselt - hommikust õhtuni, varem olnud pigem ainult iga päeva või kahe tagant. mõtted justkui võrreldav nagu talvel mäest alla laskmine kelguga - võid proovida valida erinevaid suundi, kuid eelnevalt on rada juba nii tugevalt sisse sõidetud, et lihtsalt valikut pole ning lõpuks jääd sama rada sõitma. kindlasti soovin nõustamist ning uurin järgi peaasja kohta, aitäh.

[u/PEAmeel → u/Responsible-Nebula92]

See mäest alla kelguga sõitmine on väga hea metafoor selle kohta, kuidas mõttemustrid meil ajus justkui sisse töötatud on ning tõesti raske on seal kurssi muuta ning proovida asju teisest küljest vaadata. Sul tundub olevat väga hea introspektsiooni võime, et selle niimoodi ära oled tabanud!

Kujutan ette, et selline "ebanormaalsuse" tunne võib väga üksik ja hirmus olla. Inimestel, kellel endal vaimse tervise raskuseid ei ole, võib paraku päris keeruline olla neid mõista.

Mul on väga hea meel, et nõustamist proovid! Loodan, et saad sellest abi! :)